GODINI VIDEO kokkuvõte

GOOD MORNING, BOYS AND GIRLS!

150 aastat on meid vormitud kuulekateks, õpetatud, kuidas istuda ja astuda.

MIKS?

Kas keegi on tänapäeval püüdnud vastata küsimusele, milleks on meil vaja kooli? Isegi küsimust, milleks kool üldse olemas on, ei ole tekkinud.

Inimestele lihtsalt tundub, et nad teavad, milleks kool vajalik on. Samas ei hakka mitte midagi juhtuma enne, kui ei ole kokku lepitud selles, kuidas me oleme jõudnud tänasesse olukorda ja kuhu me edasi läheme.

Mõned tsitaadid teistelt kuulsatelt inimestelt:

“He who opens a school door, closes a prison.”Victor Hugo

Hugo meelest, see, kes avab kooliukse (väljumiseks), sulgeb enda taga vangla ukse.

“Much education today is monumentally ineffective. All too often we are giving young people cut flowers when we should be teaching them to grow their own plants.”John W. Gardner

Gardner leiab, et suur osa tänapäeva haridusest on tohutult ebaefektiivne, sest enamasti anname noortele vaid lõigatud lilli, selle asemel, et õpetada neid endid lilli kasvatama.

“The illiterate of the future will not be the person who cannot read. It will be the person who does not know how to learn.”Alvin Toffler

Toffleri poolt mõte, et tuleviku kirjaoskamatu inimene ei ole, mitte see, kes lugeda ei oska, vaid see, kes ei oska õppida.

Milleks siis oli kooli vaja? Vt ka seda blogi

Godin teeb mõned ekskurisd ajalukku ja mainib esmalt inglise 19. sajandi matemaatikut Mary Everest Boole’i ja tema ideid matemaatika õpetamiseks (string art – vasarad, naelad ja nöörid).

Ta toob hämmastava näite oma lapse koolist, kus 18 õpilast tagus 20 minutit naelu plaadi sisse. Ta ei näe sellel mingit muud tähendust, kui seda, et õpetajate jaoks on kool siiani sõnakuulelikkuse ja allumise õpetamise koht, sest mingit muud õpetamist selle 20 minuti jooksul ei toimunud.

Järgnevalt peatub ta põgusalt Frederick J. Kelly’l ja number 2 pliiatsitel.

Tegemist on mehega, kes mõtles välja standardiseeritud testid, kuid 10 aasta pärast loobus, julgedes tunnistada, et need testid on liiga algelised/toored. See läks talle maksma töökoha, sest ta julges toimivale süsteemile vastu hakata.

Mis siis on häda selle testimisega?

Vt järgmist plakatit:

Või siis järgine illustreeriv pilt vastuolust ootuste ja reaalsuse vahel:

Järgnevalt palub ta õpilastel tõsta parema käe ning seejärel tõsta kätt kõrgemale.

  • Miks?

Sellega ta demonstreerib, et meid on õpetatud ennast tagasi hoidma, mitte kõike välja panema.

  • Miks?

Niipea, kui me midagi teeme, palutakse meid natuke rohkem teha.

  • Miks?

Me oleme industriaalajastu produktid.

Industriaalajastu tegi meid rikkaks, tõi tootlikkuse, mis omakorda võimaldab töötada ülemuse juhtimisel, et toota rohkem, kui üksi eales suudaks.

Tootlikuse abil suudame praegu auto valmis teha 700 dollari eest. Aastal 1920 kulus auto tegemiseks 700 000 dollarit.

Kuid industrialism ning tootlikkuse kasv tõid kaasa kaks probleemi:

1 töölised – kust leida inimesi, kes tuleksid ära oma taludest selleks, et töötada 12 tundi päevas kuus päeva nädalas pimedates hoonetes ning teeksid seda, mida kästakse. Kui meil on rohkem töölisi, me same neile vähem maksta ja kui me same neile vähem maksta, siis same me rikkaks.

VAJA ON VEEL ROHKEM TÖÖLISI!

Seega tuli lapsed vabrikutöölt kõrvaldada ja teha ruumi täiskasvanutele, kelle töö lapsed olid ära võtnud. Loodi koolid, mille ainsaks eesmärgiks oli mitte akadeemikute koolitamine, vaid selliste inimeste koolitamine, kes vabatahtlikult läheksid tööle tehastesse/vabrikutesse, õpetada inimesi, kes käituksid hästi, kes kuuletuksid, kes sobituksid süsteemi.

Me paneme teid sirgete ridadena istuma nagu tehastes.

Me ehitame süsteemi väljavahetatavatest inimestest, sest vabrikud põhinevad vahetatavatel osadel.

Kui üks inimene ei sobi, paneme teise tema asemele.

Probleem 2

Kust leida inimesed, kes hakkavad kõike tehtavat ostma?

19. sajandi lõpus oli inmestel kaks paari jalanõusid ja üks paar teksaseid. Enam see nii ei ole.

Nad pidid õpetama meid tarbijateks.

Ja nüüd, kus meil oli suur hulk õpilasi, tekkis vajadus ka suure hulga õpetajate järele. Loodi kool, mida kutsuti normaalseks kooliks (normal school).

Normaalses koolis õpetati inimesi välja selleks, et õpetada tavakoolis/üldkoolis (common school) – sest taheti, et inimesed oleksid normaalsed ja sobituksid.

Ning siis saabus ÕPIK.

Kui sa tahad, et inimene teeks midagi kirega, siis kuidas sa saavutad selle andes õpilasele õpiku?

Kui sa tahad panna kedagi huvituma pesapallist, kas sa siis alustad selle ajaloost, teed testi parimatest lööjatest ( õiges järjekorras!) löökide keskmise järgi.

Seejärel järjestad õpilased selle järgi, kuidas neil testi tegemine läks. Need, kes said hea tulemuse, neile antakse järgmiseks korraks veelgi rohkem meelde jätmiseks.

Järgnevalt üks temaatiline video, kus räägitakse täpselt samast asjast.

(Artikkel: http://www.speedofcreativity.org/2010/10/20/the-fi...

Ja siit me jõuamegi võtmetähtsusega erisuseni: kui inimene läheb tööle, siis hakkab ta mõtlema sellele, kuidas teha vähem; kui tegemist on kunstiga, siis tahame teha rohkem

Kui me paneme lapsed vabrikusse, mida kutsutakse kooliks ( asi, mille eesmärgiks on neile sisendada kuulekust), siis ei ole põhjust imestada küsimuse üle, kas see tuleb ka kontrolltöösse.

Maalikunstnikule ei tuleks pähe küsimus, et kas ma teeksin sel kuul ühe lõuendi vähem.

Laulukirjutaja ei mõtle, et äkki kirjutaks ühe laulu vähem.

Aga kui see on su töö ja sa oled seitsmene, siis loomulikult tahad sa teha vähem.

Üks asi, mida Godin armastab kandideerijatega teha, on see, et ta võtab välja täheklotsid ning palub inimesel valida neli klotsi ning teha neist midagi huvitavat.

Sul on palju võimalusi, mida teha – moodustada mingi sõna, kujund, midagi mõistetamatut – mida iganes. Inimesed vihkavad seda ülesannet, sest ei ole ühte õiget vastust, ei ole ka võhikutele mõeldud juhendeid (Dummies Guide), kuidas teha midagi põnevat klotsidest.

On äärmiselt keeruline teha midagi põnevat klotsidest, kui sa oled 30-aastane.

Ja nüüd olemegi valikute ees, sest me rõhutame, et võtmesõna, mille ümber kõik tiirleb, on HUVITAV.

Ning seejärel kulutame kogu oma raha ja aja õpetades inimesi tegema mittehuvitavaid asju, mitte õpetades huvitavaid asju.

Ja teelahkmel oleme me ka sellepärast, et tehnoloogia on ka meie elus.

Ja tehnoloogia tõttu esimest korda ajaloos ei vaja me enda kõrval teist inimest, kes õpetaks meile ruutjuurt. Esimest korda ajaloos ei ole meil vaja inimest, kes ütleks meile, kuidas kirvest teritada.

INTERNET on kõikjal meie ümber.

Godin ei ole lihtsalt vana süsteemi kritiseerija.

Ta toob välja 8 põhimõtet

1 Kodutöö koolis ja loengud/õppetöö õhtul (kodus)

Flip thinking is the ability of finding a solution by turning the problem upside down.

The typical example to illustrate flip-thinking is a teacher who stopped teaching during the day, and giving homework for the evenings.

Tore artikkel sel teemal ilmus Telegraph'is

http://www.telegraph.co.uk/finance/businessclub/79...

Maailmatasemel õpetajad, mistahes teemad – kõik on tasuta kättesaadavad internetis.

Päeval tule ja istu elus inimese, oma õpetajaga, ja küsi oma küsimused, uuri ning tee oma töö näost-näkku suheldes

On nõme sama loengut pidada üle riigi 10 000 korda, kui seda võiks teha üks inimene suurepäraselt kõigi nende jaoks, kes seda kuulata soovivad.

2 Avatud raamat, avatud märkmik – kogu aaeg! Enam kunagi ei ole mõtet midagi pähe õppida. Kõike, mida vähegi tasub meelde jätta, on väärt järgi vaatamist/ üles otsimist. Me peame lõpetama inimestele meelde jätmise õpetamise.

3 Ligipääs mistahes kursusele, mistahes maailma kohas, mistahes ajal, seega vajadus teha asju teatud järjekorras ,mis põhineb asukohal, teatud kronoloogilises järjekorras ei ole mõtekas/ ei oma tähtsust enam.

4 Täpselt fokuseeritud haridus massilise portsudeks jagatud hariduse asemel. See on nagu tootmises, kus varem tehti 1000 musta autot, aga nüüd kümneid tuhandeid erinevaid autosid. Ka hariduses peaks olema samamoodi – 10 000 erinevat haridust. Ei valikvastustega küsimustele!

Kogemuse mõõtmine, testipunktide asemel. Tegelikult huvitab meid kogemus.

Sinu CV on tõend, et oled olnud sõnakuulelik.

Koostöö isolatsiooni asemel.

Miks me teeme koolis nii, et igaüks peab üksi midagi tegema, kui reaalses maailmas tuleb neil kohe hakata teistega koostööd tegema.

5 Õpetajatest saavad juhendajad

6 Eluaegse õppe asemel varasem tööle minemine.

7 Tõeliselt tähtis: kuulsa kolledzhi surm. Mitte hea kolledzhi surm, sest me ei tea, mis see on.

8 Edasi räägib ta Arduinost, mis sarnaneb Raspberry Pi’le. Tegemist on pisikese arvutiga, mis ei maksa praktiliselt midagi (20-30 dollarit), kuid mis sisaldab Linux operatsioonisüsteemi, USB porte audio/video porte. Me võime anda need igale lapsele ja öelda: Võta ja ehita midagi põnevat ning tule küsi, kui vajad abi.

Miks me ei taha õpetada lastele midagi huvitavat? Miks me ei taha lasta neil endil järgi uurida?

Iga päev saadame lapsed kooli ja ütleme neile: ära uuri, ära esita küsimusi, millele ma vastust ei tea, ära otsi vastuseid, ära kaldu õppekavast kõrvale. Selle asemelütleme: ole aina kuulekam, sobitu kaaslastega, tee, mida kästakse.

Mind kui õpetajat hinnatakse selle järgi, kui hästi ma olen sinu töötlemisega toime tulnud.

Lõpetuseks räägib ta kahest müüdist.

MÜÜT 1: Suurepärane tulemus koolis tähendab edukust ja õnne edaspidises elus.

MÜÜT 2: Suurepärased vanemad, suurepärased tulemused koolis.

Kas me tahame, et lapsed koguksid punkte või et nad neid omavahel ühendaksid?

Me suudame suurepäraselt mõõta seda, kui palju punkte nad on kogunud, kui palju fakte meelde jätnud, mitu lünka täitnud.

Kuid me ei õpeta neile, kuidas neid punkte ühendada, sest ei saa õpetada punktide ühendamist võhikute käsiraamatu (For Dummies) või õpiku abil.

Seda saab teha üksnes siis, kui paneme lapsed olukorda, kus nad võivad eksida/ ebaõnnestuda.

Hinded on illusioon. Kirg ja intuitsioon on reaalsus.

Sobitumine on lühiajaline strateegia, mis ei vii kuhugi.

Välja paistmine/ silma paistmine nõuab julgust ja viib edasi.

Kui hoolid oma tööst ja oled valmis kriitikaks, siis oled teinud oma tööd hästi.

Ja mis siis nüüd?

Küsi: Milleks on kool?

Kui nad ütlevad, et siin on uus õpik, siis küsi, et kas aitab meil jõuda sinna, milleks kool on mõeldud.

Kui meile tutvustatakse uut inspektorit, siis küsi, kuidas see aitab meid meie eesmärgi saavutamisel.

Ja kui sa ei tea, milleks kool on, siis aruta sellel teemal, sest seni, kuni me seda ei tea, ei saagi me seda, mida vajame.

LÕPETUSEKS ÜKS VIDEO ÕPPIMISE TULEVIKUST:

Comment Stream