Hobukaan

Välimus

Hobukaani keha on lihaseline ja usjas, selg must, pruunika varjundiga, vahel tumedate laikudega. Kõht on hall või rohekashall, harva külgedel kollakad vöödid. Keha algab ja lõpeb iminapaga.

Täiskasvanud isendid on keskmiselt 10–12 cm pikkused, vahel isegi suuremad.

Elupaik ja levik

Asustab kõikvõimalikke mageveekogusid, ka ajutisi. Järvedes ja jõgedes liigub kaldavees, peitudes kivide alla. Ohtralt levinud kõikjal Eestis.

Toitumine

Hobukaan ei suuda oma kolmele lõuapaarile vaatamata läbi hammustada inimese nahka, hobuse nahast rääkimata. Hobukaan jahib kõikvõimalikke väheldasi selgrootuid, ka teisi kaane, ning konnakulleseid  ja kalamaime Vahel roomab ta kaldale vihmausse püüdma. Saagi neelab tervelt või mõnikord ka tükkidena.

Paljunemine

Juulis–augustis matab emane kaan oma paarisentimeetrise munakookoni kaldapinnasesse, veidi veepiirist kõrgemale. Kuu aja pärast koorub sellest 15 sõrmeotsapikkust kaanihakatist.

   Hobukaan on ladinakeeles haemopis sanguisuga       

Comment Stream