Lepp

Lepp ja veri. Kui lepapuud kasutati madude vastu, pidi temas olema tajutud üleloomulikku väge. Oma tähenduse rahvausundis võlgnevad must- ehk sanglepp ja hall ehk valgelepp ennekõike koorealuse ja puidu värvusele. Lepa koorealune meenutab vere värvust, pealegi on puumahl ju puu veri. Lepa seos verega tuleb eesti rahvakultuuris hästi ilmsiks üldlevinud uskumuse kaudu: “Kui lepalind karjamaal lehma kõhu alt läbi lendab, pidada piim punaseks jääma.” Oma punava kurgualuse pärast kuulus ohtlike hulka isegi suitsupääsuke. Hiiumaal arvati, et lehm hakkab verd lüpsma, kui keegi sealt perest lepplinnu pesa lõhub või tema pesasse astub. Et abi saada, tuli lepakoort piima sisse puistata või kolm lepatikku maa sisse lüüa ja haigelt lehmalt piima peale lüpsta.

Uskumustes lepa – verekarva mähaga puu kohta on eri rahvastel nii ühist kui ka lahknevat. Sakslased on leppa pühaks pidanud, sest raiumisel voolab temast verd. Sama põhjendust võib leida teiste Euroopa rahvaste folklooris. Kui rootsi talupoeg tahab leppa raiuda, hüüab see: “Ära raiu mind, ma jooksen verd.” Eestimaa rootslastelt on pärit selline põhjendus: “Ma annan punast värvi pastla jaoks. Germaani rahvaste pärimuses on lepp Kristuse ristipuu , ent ka kuradi puu, mille puit on punane, sest kurat olevat sellega oma vanaema nüpeldanud.

Lepaoksad on ka tõhus vahend tõrjemaagias: neid kinnitati eluhoonete ning lautade kaitseks nõiduse vastu volbripäeva (nõidadepäeva) eelõhtul; kevadisi külve kaitsti varblaste ja hiirte eest, torgates lepaoksi põllunurkadesse. Elamus olid värsked lepalehed põrandal kirbutõrjeks. Kui lepaokstest vanik tulle visata, pidi see kahjutule kustutama.

Soome-ugri rahvaste pärimuses tuleb hästi esile lepamäha veresümboolika. Lepp on hingepuu ja veripuu. Hantide folklooris on kujutlus kolmemõõtmelisest surnuteriigist, kus kõige kõrgemal, seitsme mere taga, kasvab vaid lepp. Saamide usundipildist on teada omapärane lepakoore närimise komme. Sel viisil saadud verekarva nestega määriti karujahiliste näod, nii toimiti ka põdrajahile minekul. Lepakoorevärviga tõmmati ringe, ristimärke ja muid kujundeid jahilt tulnud koertele; šamaanitrummile tehti joonistusi lepamahla või põhjapõdraverega jne.

Legend, mille järgi lepp on verekarva puu sellepärast, et temast Lunastaja ristipuu tehti, pole võõras Soomes ja Karjalaski. Soome kirjanduse seltsi rahvaluulearhiivis leidub mitmesuguseid seletusversioone. Juudas Iskariot – Kristuse äraandja – olevat end lepa otsa üles poonud. Ühe seletuse järgi olevat lepamahl seepärast punane, et tapeti suuri loomi ja nende veri tilkus maha, sestpeale ei lähe istutatud lepad kasvama.

Lepa üleloomulik vägi pidi isegi kodukäija kirstu sulgema: tuleb vaid kinnitada puusärgi kaas lepapuust punnidega või panna kadunu pea alla lepapuutükk. Eestis on niisugustel puhkudel sobivaks peetud pihlakat.

Lepp – hiiepuu. Nii mustlepa kui ka valgelepa rahvausundiline tähendus hakkas Eestis taanduma varem kui pihlakal või kadakal. Kirjapanekud sanglepast kui hiiepuust on pärit rahvaluulekogumise algaegadest. Võrreldes tuntud pühapuude tamme ja pärnaga, on sanglepp lühiealine (kuni 150 aastat) ning kogultki tagasihoidlikum, kuid arvatavasti on ta pühaks peetavate puude seisusse sattunud ka puidu ja koorealuse värvuse tõttu. Pühaks peetavate leppade järgi on nime saanud Pühalepa kihelkond Hiiumaal. Muistsetel aegadel oli hiitega nõnda, et nende pühadus tagas juba iseenesest puutumatuse.Küllap nii mõndagi lepatukka säästeti sellepärast, et need olid kasvanud kalmekohale. Kuid juba 19. sajandi lõpukümnendite arhiivitekstid annavad tihti märku rahvausundilise maailmapildi hägustumisest ja mentaliteedimuutustest. Samalaadset arusaamade erinevust, nagu on järgmises tekstis, kogeme 21. sajandi hakul (ahikotus on ohverdamispaik).

Rahvameditsiinis olid sanglepalehed tavaline abivahend jalgade haudumuse vastu, jalgu määriti ka parkainerikka mähaga. Nii sanglepa kui ka valgelepa lehti pandi mähiseks paranevale haavale. Lepaurbade tõmmist on üsna laialdaselt pruugitud kõhuhädade puhul, aga ka pea pesemiseks, et juuksekasvu edendada.

Lepalehtede ja -urbade kõrval on veel 20. sajandi esimesel poolel meil maagiliseks ravi- ja tõrjevahendiks kasutatud lepapulka. Tuliseks aetud lepapulgaga suruti käsnu ja kooljaluud, raviti paiseid, umbes-haigust, kaelanäärmete põletikku, naha kestendust, sügelisi jne. Lehtede ja mäha parkiv ning jahutav toime on rakendust leidnud märksa kauem, kuigi lepa veresümboolika nüüd enam arvesse ei tule.

Täpsema info leidmiseks klõpsa SIIA .

Egert Kallus

Comment Stream