KÄHRIK

Lühireferaat

    Kährik on pika karmi karvaga koerlane. Ta on jässaka kehaga, lühikeste jalgadega, lühikese koonu ja sabaga rebasesuurune loom. Pea külgedel moodustab tal karvastik põskhabeme. Värvuse üldtoon on tal määrdunud-hallikaspruun. Näol on must mask nagu pesukarul.

    Kähriku looduslik levila on Kagu-Aasias. Sealt on teda viidud paljudesse Ida-Euroopa piirkondadesse, kus ta on hästi kohanenud ja muutunud tavaliseks loomaks. Eestisse toodi nad 1950. a. Praegul on kährik Eestis tavaline jahiuluk.

    Kährik on oma elupaiga suhtes vähenõudlik, leppides vanade rebase ja mägra urgudega või mõne kaljupraoga. Häda korral ajab asja ära ka mahalangenud puu okste alla tehtud ase. Elab ta sega- ja lehtmetsades, taimestikurikastel jõe- või järvekallastel jne. Kährik on aktiivne öösel ja videvikus. Enne talve saabumist kogub ta endale rasvavarusid. Nimelt on kährik ainus taliuinakut tegev koerlane. Taliuinaku veedavad tavaliselt isas- ja emasloom koos. Söövad nad kõike, millest jõud üle käib. Loomsele toidule lisaks tarbivad nad palju taimset toitu. Suurt kahju tekitavad nad kohati maaspesitsevate lindude pesi ja poegi süües.

    Veebruaris märtsis on kährikutel jooksuaeg. Pojad sünnivad aprilli lõpul või mais. Tavaliselt on pesakonnas 6…8 kutsikat (rekordiliselt on olnud 22). Kutsikate eest hoolitsevad mõlemad vanemad. Pojad saavad nägijateks kahe nädala vanuselt. Imetatakse neid kuu aega. Noored kährikud iseseisvuvad nelja kuu vanuselt. Suguküpsus saabub aasta vanuselt. Kährikud elavad kuni 12 aasta vanuseks.

    Kährik on Eestis tavaline jahiloom. Looduslikeks vaenlasteks on talle suuremad kiskjad (hunt, ilves, karu).

Comment Stream