Liuskur

liuskurlased(ka vesilutikad; Gerridae) on putukate sugukond lutikaliste alamseltsist.  Kui märkad ühte liuskurit, on läheduses tavaliselt ka teisi ja seda kõige erinevamates siseveekogudes ja loikudes. Liuskurlased elutsevad vee pindkilel. Nende tagumised jalad on väga pikad ja need tagavad kiire liikumise (jooksmise), kuni 1,5 m/s. Liuskurlaste jalad ei märgu. Erinevalt vesivaksikutest toetuvad nad veepinnale nelja jalaga. Eesjalad on neil lühikesed ja spetsialiseerunud saagi püüdmiseks.

Nende jalad on kaetud väikeste karvakestega, mis reageerivad veepinna võnkumistele, aidates nõnda kindlaks teha saaklooma asukoha.

Paljudel perekondadel on tiivad. Nende põhitoiduks on väikesed putukad. Liialt sageli nimetatakse liuskureid (liuskureid on meil üheksa liiki, aga see nõuab eriteadmisi) vesikirpudeks. Välimik on mustjas – pikk ja sale ikka. „Veel kõndijad“ toetuvad märgumatute jalgadega (ka keha on märgumatu) vee pindkilele. Esijalgu kasutatakse saagijahil, tugevad keskjalad sõudmiseks ja tagajalgu kasutatakse enam tüürina. Liuskurite käpa all on „küünis“, mis annab vee pindkiles tõukamiseks parema haakumise.Kui märkad ühte liuskurit on läheduses tavaliselt ka teisi ja seda kõige erinevamates siseveekogudes ja loikudes. Veepinnal elusatest putukatest toitujatena on neil arvatavalt oluline roll verd imevate kahetiivaliste arvukuse vaos hoidmisel.

Seltsis peetakse ka jahti elusatele putukatele. Võnked vees muudavad liuskurid tähelepanelikuks. Nagu öeldud haaratakse saak esijalgadega, ohvrisse puuritakse oma terav nokk ja „süstitakse“ ohtralt sülge. See halvab ohvri ja lagundab putukat ja natukese aja pärast imeb liusku ohvri kuivaks – ujuma jääb vaid tühi kest. Sääsevastsetehävitajana on „veel kõndijad“ usinad, kohe kui vastne ennast veepinnale asutab.


Comment Stream